Valentsikorpus: Artikkel

need-uued-e-armastuskirjad / originaal

Sügisesel sombusel ajal mõjub natuke armastust ikka lohutavalt. Eriti armastus, mis jõuab meieni nii lihtsal ja elegantsel kujul kui Vanemuise uuslavastuses «Hea põhjatuule vastu».

Lavastuse aluseks oleva austria kirjaniku Daniel Glattaueri samanimelise romaani sisu on eesti publikule arvatavasti tuttav. Vähemalt lubab eestikeelsele esmailmumisele kärmelt järgnenud kordustrükk seda eeldada. Kogemata valesti adresseeritud e-kirjast algab juhuslik virtuaaltutvus, mis üsna pea enamaks areneb.

Teineteist nägemata hakkavad Leo (Andres Mähar) ja Emmi (Elina Pähklimägi) lubatu ja enda piire kompama. Kust jookseb petmise piir? Kas tohib usaldada pimesi? Ja mis aitaks põhjatuule vastu, mis öösiti lahtisest aknast nii painavalt sisse puhub? Ajendatuna igatsusist ning kammitsetuna hirmudest, alustavad võõrad sõltuvusttekitavat mängu, mis peagi nende elu üle valitsema asub.

Lavastaja ja dramaturg Rein Pakk on ühes intervjuus öelnud, et tema fookus näitlejana on olnud pigem sellel, mida mängida, mitte keda mängida. Teksti- ja tunnetuskeskne lähenemine iseloomustab ka kõnealust netiromanssi. Lavastuse lihtne, peaaegu plakatlik ülesehitus ning lavaruumi staatilisus lubavad võimenduda tegelaskujudel ja – mis veel olulisem – tekstil.

Ühe peategelasena valitseb Emmi ja Leo üle vaieldamatult autori terav keelekasutus. «Hea põhjatuule vastu» on kiriteos, mille tegelased ei vaheta omavahel ühtegi kõnekeelset lauset. Etenduses esitavad vaheseinaga eraldatud tubades, justkui vangid kõrvuti kongides, naine ja mees teineteisele saadetavaid e-kirju. Naeravad, vihastavad, flirdivad, napsitavad. Veider, katkiste inimeste poollombakas tango, kes oma kaotustest, loobumistest ja hingemõradest hoolimata siiski veel igatsevad, unistavad ja vajavad. Taustaks küüniline ja külm aeg, mil õnnelikuks kõlbab nimetada ka abielu, mida eraldi magamistubades elatakse, ning mil armastust ei otsita reaalsusest, vaid virtuaalsetest varikujudest.

Ometi mähkuvad ka tegelaste nõrkused ja ebameeldivamad küljed ehtpakulikku kõikemõistvasse helgusse. Liig oleks rääkida lavastaja käekirjast. See ei lömita raske pitserina näitlejate õlul ega vägista teksti soovitud raamesse. Pigem on see õrn suunamine, soe sõbralik õlapatsutus, klaasike veini ja kassile pai.

Näitlejate arsenalile seab teksti iseloom kaheldamatult piiranguid. Neil tuleb esitada ülimahukat teksti, mille sõnastus, lauseehitus, struktuur ning rõhud erinevad tugevalt kõnekeelest. Lisaks ei jäta lavastuse piiratud ruum näitlejatele palju muid vahendeid peale teksti oma rollide välja joonistamiseks. Ometi kõik toimib. Elina Pähklimäe Emmi on suisa kaleidoskoopiline karakter, hõlmates nii madamebovarylikku kapriisitari ja õnnemängurit kui habrast, kogu elu ja õnne ees hirmu tundvat haldjalikku olendit. Lühikeseks jäänud prooviperiood võis mõjutada küll Pähklimäe sõnalist esitust, kuid mitte rolliloome meisterlikkust ja karakteri joonpuhast viimistlust.

Andres Mähar Leo rollis eriti isegi ei üllata. Mitte et kuskilt midagi puudu jääks, vaid sellepärast, et Mähar liigub laval ikka, nagu oleks tal luudes üdi asemel elus tuli. Keeleteadlasest Leo endassesumbuv jõuetu võitlus soovimatu kiindumuse vastu vaheldub äkiliste joovastunud tundepuhangute ja näljase anumisega. Relvastatud vaikimise, iroonia ja küünilisusega on ta oma võitluses siiski algusest peale kaotajaks määratud. Passiivne ja intellektuaalne Leo on naiselikult kaootilise Emmi vastu võimetu. Õhk saalis säriseb pingest, kui näitlejad oma tubades kui loomad puuris ringi tammuvad – teineteisele nii lähedal, kuid samas kättesaamatult kaugel. Käeulatuses, ent ometi nähtamatud. Siinsamas, teispool ekraani.

Austan inimesi, kes kaasaegses kaduvikus, mil inimeseks olemise alused üha ähmastuvad, tundekasvatusega tegelevad. Neid, kes tuletavad inimkonnale meelde, et alles äsja meil veel oli keel, olid oskused ja võimed sellega ümber käia, ning tunded, mida selle kaudu väljendada, ja et see kõik hea oli. Kasutatagu selleks siis kaasaegseid meediume, nagu internet, või ajaloohõngulisi meediume, nagu armastuskirjad. Või mõlemat.