Valentsikorpus: Artikkel

hardi-volmer-kardab-poisikesest-peale-pimedust / originaal

Hardi Volmer kardab poisikesest peale pimedust

"Vanaema karistas mind lapsepõlves sellega, et pani mu pimedasse vetsu kinni," meenutas Hardi Volmer telesaates "Laula mu laulu" oma foobia tekkimist, millest ta pole siiani üle saanud.

Milliste koerustükkidega filmi- ja laulumees aga poisikesena hakkama sai, et vanaema teda niimoodi karistas? "Eks ma lõhkusin mõne hinnalise asja ära või ei allunud tema käskudele-keeldudele," arvab Volmer. "Kuid ega ta kogu aeg siis ka nii ei teinud. Tegelikult ma mäletan paari sellist korda ja see nagu kinnistus mu mällu." Siiski nendib Volmer, et see pole ainuke pimedusehirmu tekkimise põhjus.

"Kõiki ei jõua nüüd lahkama hakata, aga kas või ülilennukas fantaasia on üheks teguriks. Ja lõpuks me ainult oma hirmudega ju elamegi – hirmuvabu hetki on inimesele üsna vähe antud."

Pimedusekartus on muutnud isegi Volmeri magamamineku omaette rituaaliks. Kuna mees kottpimedas toas uinuda ei saa, siis peab tal alati hämar valgus põlema ja raadio mängima. Abikaasa tahab aga magamiseks täispimedust ja vaikust ning nagu mees on magama jäänud, paneb ta kiirelt raadio kinni ja kustutab tule.

"Lapsepõlves ma ka lugesin paaniliselt. Seda põhiliselt õhtul ning isegi taskulambiga teki all. Silmade pärast sain selle eest muidugi nahutada," räägib Volmer. "Ütleme nii, et sedamoodi magamaminek on halb harjumus, aga teisalt vaikus ja kottpimedus tekitavad tunde nagu oleksin ma hauas," tõdeb Volmer ja arvab, et enamik inimesi on tema tüüpi. See aga ei tähenda, et mehel päev läbi raadio või teler taustaks peaks mängima. "Mida vanemaks saan, seda armsamaks ja hinnalisemaks vaikus mu jaoks muutub."