Valentsikorpus: Artikkel
miks-on-eestis-restoranis-soomine-nii-kallis / originaal
Miks on Eestis restoranis söömine nii kallis?
Kui Londonist või Madridist tulnud tuttav kiitleb, et seal oli restoranis odavam süüa, ei tasu tema juttu puhta kullana võtta. Küll aga on Eesti restoranid kallid endiste sotsialismimaadega võrreldes.
Kui arvestada meie palgataset ja hindu restoranides, siis pole kahtlustki: Eestis on väljas söömine sigakallis. Kahe-kolmekäigulise koonerdamiseta õhtusöögi eest kahele, mille juurde kuuluvad ka kohv ja klaas majaveini, peab keskmise palga saaja välja käima peaaegu 10% oma teenistusest. Aga mõned väidavad lausa, et ka keskmist palka arvestamata, puht numbriliselt on meie restoranide hinnad kõrgemad kui mitmel pool mujal.
Spa Estonia peakokk Rudolf Visnapuu, kes on just saabunud Saksamaalt, tunnistab, et hinnad tundusid seal tõesti madalamad kui meil. Arvamus, kas kusagil mujal on väljas söömine odavam, kallim või sama hinnatasemega kui meil, on väga subjektiivne ja sõltub paljuski arvaja reisikogemusest ning vedamisest – millistesse söögikohtadesse ta oma reisil sattus.
Prae hind sisaldab palka
Maailma elukalliduse näitajate andmebaasi Numbeo.com põhjal on Eestis restoranis söömine natuke kallim kui lõunanaabrite juures Lätis ja peaaegu kaks korda odavam kui Soomes ja Rootsis. Kalleim koht väljas söömiseks on Norra ja odavaim India.
Vahel teevad ajakirjanikud tarbijalugusid stiilis: hakklihakilo maksab 4 eurot, 100 grammi 40 senti, kuidas saab hakkšnitsel maksta 12 eurot? Liha kilohinnal on restoranis pakutava prae hinnaga pistmist umbes veerandi jagu.
"Et ots otsaga kokku tulla, peab keskmises restoranis tooraine omahinnale 75% otsa panema. Lihtsamas kohas, nagu pubis, moodustab tooraine arvest isegi kuni 35%, aga nooblites kohtades ainult 15%. Mida nooblim koht, seda vähem maksate tooraine ja rohkem kõige muu eest," selgitab Eestis mitmeid restorane käima lükanud köögikubjas Juha Rantanen.
Ülejäänud raha panevad ahned omanikud muidugi oma taskusse?
Oleks see vaid nii. "Eestis on restoraniäris palju raha põletatud," vangutab soomlane Rantanen pead. 1990ndatel tegid ilma kogemuse ja hariduseta inimesed, kes arvasid, et liha kilohinna järgi saab ka praele hinna panna, hulga väikseid kohti. "Tööjõukulud koos maksudega, rent, tooraine koos kadudega, energia, kindlustus, laenud-liisingud," loetleb Rantanen, mille eest me väljas süües tegelikult maksame.
Kui me oleme madala elatustaseme ja väikeste palkadega postsotsialistlik Ida-Euroopa riik, siis võiks ju eeldada, et ka meie restoranide tööjõu- ja rendikulud on väiksemad ja nad suudavad pakkuda meie palgatasemega vastavuses olevaid hindu. Miks siis ikkagi Saksamaal ja Londonis tundub odavam olevat? Ja miks me edestame pea kõiki teisi idaeurooplasi?
"Saksamaa ulatub oma alumise otsaga Lõuna-Euroopasse, kus saaki saab pikemalt ja seetõttu on see odavam. See on majanduslik paratamatus, et põhja pool on toit kallim," selgitab gurmaan Aivar Hanson, kes korraldab Eesti 50 parema söögikoha valimisi.