Valentsikorpus: Artikkel

madis-kalmet-ka-teatripaeval-peaks-olema-kriitiline-ei-saa-ju-huuda-ainult-halleluuja- / originaal

Madis Kalmet: "Ka teatripäeval peaks olema kriitiline, ei saa ju hüüda ainult halleluuja."

"Vabakutselisena on minu sisemine vabadus laienenud, aga samas on suurenenud sisemine vastustus, sest iga asja, mida ma teen, teen tõesti südamega, panustades sellesse endast nii palju kui võimalik. Kuna see on minu asi ja see on minu näidend, mida ma olen saanud teha just sellise trupiga, nagu olen soovinud," ütleb lavastaja auhinna pälvinud Madis Kalmet.

Juba neljandat hooaega istub ta ühes paadis vabakutseliste teatritegijatega. Aasta lavastaja tiitli pälvis Kalmet lavastustega "Titanicu orkester" (MTÜ R.A.A.A.M.), "Leegionärid" (Rakvere Teater) ja "Kassirabal" (Tallinna Linnateater).

Riigiteatrite pilt on kirju

"Vabakutseline peab olema pidevalt valmis, leidma iseenda jaoks piisavalt materjali, peab oma portfelli järjekindlalt täitma, et ei tekiks olukordi, kus tal poleks midagi välja pakkuda, kui tuleb võimalus lavastada," räägib värske laureaat.

"On hea, et mina olen saanud viimaste aastate jooksul lavastada vaid seda, mida olen tahtnud, mis on olnud minule oluline. Nii et tööd on vabakutselisel rohkem, aga teisalt on ta oma valikutes sõltumatum," vaeb Kalmet kaalukeeli.

"Projektiteater annab alati võimaluse leida näitlejad, kes ühte või teise rolli kõige paremini sobivad. Sa ei ole sunnitud kõhnaks kahanenud riigiteatri trupiga tegema head lugu, kus sul tegelikult rollidele näitlejaid ei jagu. Projektiteatris oled vaba mees ja võtad need, kellest sa lugu pead, keda sa konkreetselt ühes või teises osas näed. See on suur eelis," ütleb Kalmet.

"Mis puutub "Leegionäridesse" Rakvere teatris, siis ka seal sain ma kasutada näitlejaid, kes mulle sobisid. Või võtame "Kassirabal" Linnateatris, kus ma võisin kogu olemasolevast trupist noppida välja näitlejad, keda õigeks pidasin. Õnneks on Linnateatris võimalik valikut teha. Nii et mul on vedanud ka päristeatri sees olles. Aga mõnes teatris on trupp nii hõredaks jäänud, et kui kutsutakse lavastama, siis mõtled: kellega? Seal on ju vaid kaks-kolm arvestatavat näitlejat, kellele nõudlikum dramaturgia jõukohane on."

Trupid on Kalmeti sõnul muutunud kaootilisteks, kunstiliste juhtide ja peanäitejuhtide vahetumised on tervikpildi kirjuks löönud. Ühed toovad oma näitlejad kaasa, teine laseb jälle osa trupist lahti. Kui palju me mäletame, et Panso ajal oli üks asi repertuaari- ja teine arengupoliitika? Täna mõeldakse suuresti vaid hetkesituatsioonile: ahhaa, meil on seda lugu vaja, teeme ära! Pärast seda teeme ühe komöödia ja siis ühe lasteka. Ning lõpuks lajatame ühe muusikaloo otsa," kirjeldab Kalmet natuke utreerides tänapäeva repertuaaripoliitikat.

"Keegi ei mõtle teatri peale kümneaastases perspektiivis – et millal võtta teatrisse uusi noori ja mitte lasta vanu liiga kiiresti eest ära. Nüüd, juba aastaid kõrvalt vaadates, tundub juhtimine mitmes teatris ikka väga kaootilisena," pillub Kalmet riigiteatrite suunas ühe kriitikanoole teise järel.

"Mistõttu paljud lähevadki vabakutseliseks, sest see, mida teatris pakutakse, ei rahulda neid enam. Paljud näitlejad mängivad etendusest etendusse lihtsalt halba dramaturgiat, mis omakorda väsitab," maalib vabakutseline Madis Kalmet praegusest Eesti teatrist küllaltki minoorse pildi.

"Aga ka teatripäeval peaks olema kriitiline, ei saa hüüda ainult halleluuja, et meil on kõik jube hästi. Tegelikult peame juba täna seisma selle eest, et Eesti teater oleks tugev ka kümne aasta pärast. Ma ei ütle, et Eesti teater nõrk oleks, aga teatud osavõtmatus nii näitlejate kui ka repertuaari kujundamise osas on ilmselgelt tajutav."

Lüpstakse niigi tühja nisa

Veel ühe negatiivse tendentsi toob Kalmet välja. "Ilmselgelt on ka vähe liidreid, kes augus oleva teatri jälle raja peale veaksid. Juhitüüpe nagu Panso, kes mõtleksid teatri kui terviku peale. Kes mõtleksid sellele, mis saab alguse välisuksest ja lõpeb näitleja igapäevatööga."

Lõpetuseks viskab vabakutseline laureaat veel ühe kivi riigiteatrite kapsaaeda. "Teatud mugavus paistab repertuaarivalikus välja ka selles, et minnakse kunagi edukalt mängitud näidendite taaslavastamisele – kunagi läks see ju jube hästi, põrutame uuesti! Nüüd on kümme-viisteist aastat mööda läinud, teeme selle loo uuesti. Selles on ju ka omajagu mugavust, et minnakse justkui kindla peale välja. Lüpstakse niigi juba tühjaks jäänud nisa, see on lihtsalt banaalne. Kui aga teatrite dramaturgid või kirjandusala juhatajad viitsiksid natukenegi laiemalt ringi vaadata, leiaksid nad väga palju sisukaid ja põnevaid näidendeid. Teatrite kohus oleks avastada uut, uut ja veel kord uut dramaturgiat, ja seda maailmas jagub. Tuleb ainult ringi vaadata ja natuke tööd teha," räägib Kalmet.

Samas tunnistab ta, et kõik eelöeldu tuleneb teatrite majandusliku konksu otsa seadmisest. "Teatrid peavad pidevalt oma eelarveid kokku tõmbama, suures osas ise tulu teenima, mis omakorda tingib elamise vaid tänasele päevale – et kuidas hetkel ära elada – ega anna võimalust mõelda pikemas perspektiivis, mis kokkuvõttes toobki rohkem pinnale kommertslikumat repertuaari," nendib eelmise aasta loomingu põhjal sõnalavastuste alal parima lavastaja tiitliga pärjatud Madis Kalmet teatri pidupäeval natuke nukralt.

Tapa raudteejaam ja Titanicu orkester

Üheks eelmisel teatrihooajal nii kriitikute kui ka publiku suuremat tähelepanu väärinud lavastuseks sai Hristo Boytchevi "Titanicu orkester", mille Madis Kalmet lavastas Tapa raudteejaamas. See tuli välja MTÜ R.A.A.A.M. abiga.

"Märt Meos tegi ettepaneku, et ma tuleks suveks midagi lavastama ja tal olid välja pakkuda mõned mängukohad. Üks nendest oli Tapa raudteejaam, selle keskkonna mõju oli nii tugev, et ma ütlesin: jah, siin oleks küll põnev midagi teha, aga sel juhul peaks tegema midagi sellist, mille tegevus võiks samuti raudteejamas toimuda," meenutab Kalmet.

"Mille peale Meos võttis justkui võluväel tagataskust välja ühe näidendi, lisades, et see on praegu maailmas väga mängitav raudteejaamalugu. Lugesin näidendi läbi ja ütlesin, et see on nagu rusikas silmaauku," ütleb Kalmet.