Valentsikorpus: Artikkel

kertu-jukkum-kilimanjarol-motivatsioon-langes-sugavikku-kulm-oli-haaranud-kogu-mu-keha-kaalusin-allaandmist- / originaal

KERTU JUKKUM KILIMANJAROL: "Motivatsioon langes sügavikku, külm oli haaranud kogu mu keha. Kaalusin allaandmist."

"Korra oli mul peas ka allaandmise mõte – tipuööl, kõige raskemal hetkel, kui olin läbini külmunud ja minna oli veel parajalt palju. Külma tuule tõttu sattus ilm tõeliselt ekstreemne olema," kirjeldab saatejuht Kertu Jukkum teda vallanud emotsioone viiepäevasel matkal Aafrika kõrgeima mäe Kilimanjaro tippu.

"Tippu jõudes valdas mind õnnejoovastus – üsna sarnane sellele, mida maratonide finišites kogenud olen. Kõiki maratone, triatloni ja Kilimanjarot võrreldes on viimane eelneva tehtuga siiski võrreldamatu," arvab Kertu.

"Vaade oli imeilus!" õhkab ta praegugi.

"Maratoniga on lihtne: kui väsid või ilm veab alt, saad kõndida või vajadusel mahagi istuda, et kehale taastumiseks aega anda. Mäel on ainus võimalus edasi liikuda: seismajäämine ekstreemse ilmaga tähendanuks eluga riskimist," kirjeldab Kertu.

Pakkumise Aafrika katust vallutama minna tegi talle Eestist alguse saanud rahvusvaheline naisteorganisatsioon Ladies Trekking. Matka missiooniks oli juhtida tähelepanu sellele, et maailmas on tüdrukutel raskem haridust saada kui poistel.

Naisi oli 28 ja kaheksast riigist: USAst, Kanadast, Šveitsist, Inglismaalt, Saksamaalt, Venemaalt, Tansaaniast ja Eestist. Peale Kertu käis matkal veel kolm vaprat eestlannat.

"Kilimanjaro on üks maailma populaarsemaid mägesid, mida on võimeline vallutama ka tervisesportlane. Pealegi hoiavad suured eesmärgid mind pidevalt motiveerituna, et trenni minna ja tervislikku eluviisi järgida. Lisaks kohtuvad finišis maailma kõige õnnelikumad inimesed," selgitab Kertu, et kõik need põhjused veensid teda piisavalt, et ettepanek vastu võtta.

Tee Aafrika kõrgeima mäe Kilimanjaro tippu algas seltskonnal 3. märtsi hommikul. Ülesjõudmiseks kulus viis päeva ja üks öö, allatulek võttis aega poolteist päeva, nii et mäel veedeti kokku terve nädal. Matk sai alguse 1800 meetri kõrgusel Matchame väravast ja esimene päev nägi ette viie kilomeetri pikkust teekonda läbi metsa, et jõuda 3000 meetri kõrgusele.

Kertu grupiga käis kaasas ligi 80 abilist: kotivedajad, kokad, giidid ja eelsalk, kes liikus teistest eespool, et aegsasti laager valmis seada. Kertu jäi põhigrupist taotluslikult maha. "Sattusin Tansaania poole lennates istuma britist reisikorraldaja kõrvale, kes rääkis, et on aastaid inimesi Kilimanjaro tippu viinud. Ta soovitas, et liiguksin üles nii aeglaselt, et panen ka iseenda kannatuse proovile, lisaks pidevad puhke- ja joogipausid," seletab Kertu.

Selg ja jalad tegid muret

Olgugi et vahel kimbutas matkajaid vihm, möödus päevatee kiiresti. "Laagrisse jõudes oli meie jaoks kõik valmis seatud – väike pesukauss, õhtusöök ja telgidki juba üleval. Pärast õhtupimeduse saabumist ja kohapeal valmistatud õhtusöögi söömist ei soovinudki ma muud, kui vaid magamiskotti pugeda ja magada."

Kertu ütleb, et öösiti kimbutas teda jahedus, kuigi magamiskott oli piisavalt soe. "Minu soojalembus vajaks ilmselgelt veelgi paremat matkaks valmistumist. Ema nõudmisel kaasa võetud villased sokid päästsid siiski nii mõnegi hetke öistel tundidel."

Järgmisel hommikul ärgati juba kell 6, pärast äratust viidi matkajatele telkidesse teed ja kohvi, reisisellid said end pesta ning hommikust süüa. Teise päeva eesmärk oli matkata kaheksa kilomeetrit, mille jooksul tuli läbida orus asuv sügav kaljuahelik läbi kõrberaba. "Järsud ja libedad tõusud võtsid kohati võhmale."

Aeglase tempo tõttu hakkas Kertul selg tunda andma. "On suur vahe, kas oled jalgadel ettenähtud viis tundi või kaheksa, nagu meie päevateele kulus. Ühel hetkel tundsin, et pean kiiremini laagrisse jõudma, et seljale ja jalgadele puhkust anda." Pärast päikeseloojangut laagrisse jõudes viskas Kertu koti seljast, sõi kõhu täis ja enesetunne paranes. "Enesetunne ja tervis olid mul tegelikult ideaalsed, kuigi mõni kannatas juba mäehaiguse käes," ütleb Kertu, et nii mõnigi matkaja oksendas ja piinles peavalude käes.

Kolmandal päeval tuli seltskonnal läbida 10 kilomeetrit, mille jooksul tõusti 4200 meetri kõrgusele ja laskuti siis taas 3900 peale. "Läbi külmakõrbe viinud teekond oli oluline eesseisvaks tipu vallutamiseks ja aklimatiseerumiseks," selgitab Kertu.

Sel päeval otsustas ta võtta riski ning matkata koos suurema grupiga, et mitte liiga hilja järgmisesse laagrisse jõuda. Valitud grupis oli ka eestlanna Merle, kellega Kertu edaspidi ühte hoidis.

4200 meetri peal söödi lõunat, mis hommikul kõigile karpidega kaasa sai pakitud. "Lõuna koosnes banaanidest, võileivast, muffinist, kanakoivast, keedetud munast, šokolaadist ja mahlakarbikesest."

Enne päikeseloojangut jõudsid Kertu ja Merle laagrisse ning hoolimata teadmisest, et keha taastamiseks tuleks õhtust süüa, suutis Kertu vaid kuuma jooki juua.

Öiste madalate temperatuuridega ei harjunud ta lõpuni ja magas seetõttu öösiti katkendlikult. "Kahetsesin, et eelnevalt häbiväärselt vähe talisuplust harrastasin," tunnistab Kertu.

Neljandal päeval matkati läbi mägikõrbe ning teekond hõlmas ka kaljuronimist. "See polnud küll nii tehniline, et vajanuks vastavat varustust, kuid kujunes katsumuseks siiski. Iga järjekordset kaljunurka seljataha jättes tundus, et kohe-kohe hakkame kuhugi jõudma, aga ei – siis tuli taas uus tipp ja peagi kerkis järgminegi silmapiirile," meenutab ta.

Lõpusirgel kaalus allaandmist

Viiendal päeval oli jõutud nii kaugele, et Kilimanjaro tipp juba paistis. "Plaan nägi ette tõusmist mäeahelikku ja seejärel magamist laagris, mis asus mäetipu jalamil 4600 meetri kõrgusel."

Kertu ütleb, et õnneks taastus selleks ajaks ka tema söögiisu, kuigi on tavaline, et viimases laagris matkajatel isu puudub. Enne viimast äratust oli ta juba mitu tundi ärkvel, kuna ootusärevus ei lasknud magada.

Tuul, mis matkajaid tipu pool tervitas, oli hingematvalt külm ja Kertu pani selga päris mitu kihti riideid. "Ülemise otsa peal soe pesu, vest, fliis, sulejope ja veel eraldi kaasa võetud soe ja veekindel talvejope. All samuti soe pesu, puuvillased suusapüksid ning nende peal omakorda veekindlad suusapüksid."

Pisut pärast südaööd algas retk mäe tippu, 5895 meetri kõrgusele. "Rada kulges liustike vahel, vahepeal oli maapind kaetud raske kiviklibuga, kohati libe ning mõnes kohas tuli kaljuronimistki ette. Seda kõike pimedas, teed valgustamas vaid pealambid!"

Kertu ütleb, et juba tunniga tundis ta, kuidas külm naha vahele puges. "Läks veel pisut aega, kuni avastasin, et kaasa võetud vesi pudelites on külmunud. Snäkid samuti."

Pärast vahepeatust taas liikuma hakates oli külm juba talumatu. "Olime mitu tundi liikunud, sõrmi ja varbaid ma enam ei tundnud ja giid teatas, et mitu tundi on veel minna. Motivatsioon langes sügavikku, külm oli haaranud kogu mu keha ja ma ei salga, et kaalusin allaandmist. Kiire rehkendus näitas aga, et alla on veel pikem maa," tunnistab Kertu.

"Õhutemperatuur oli -10 kraadi, kuid tuule tõttu oli tegelik temperatuur -30 kanti. Pidevalt vähenev hapnikukogus oli samuti külmetavate varvaste ja sõrmede põhjuseks, sest keha ei suutnud vähest hapnikku varvaste ja sõrmedeni välja transportida. Nii kõrgel mäel on see paratamatus."

Kelle kuue ajal hommikul jõuti esimesse olulisse kontrollpunkti 5670 meetri kõrgusel. Paljud arvasid, et tipp on käes ja hakkasid üksteist õnnitlema, kuid selgus, et päris lõppu on veel tunni jagu teed. "Järgmisi hetki ma hästi enam ei mäleta, kuid kuidagimoodi olin tipus. Kaamera tõrkus seda jäädvustamast, valus tuul peksis vastu ülespaistetanud nägu. Aga ma olin seal!"