Valentsikorpus: Artikkel
pea-pusti-mehed-pakkusite-ilusa-seeria / originaal
Eile hilisõhtul istusid Eesti korvpallikoondise liikmed koos, jälgisid, kuidas Serbia ja Iisrael otsustasid hilisõhtul nende edasise saatuse, meenutasid pika ja raske valiktsükli põnevamaid hetki ja lihtsalt lõdvestusid. Töö oli tehtud – igati väärikalt! Pikaks mõnulemiseks pole aga mahti, juba hommikul kell seitse alustas kapten Kristjan Kangur teekonda Itaaliasse Sienasse, lähipäevil siirduvad oma koduklubide juurde ka teised mehed – kes Gruusiasse, kes Rumeeniasse, kes koduliigasse.
«Kindlasti ei lootnud keegi, et sellise tulemusega lõpetame, aga me suutsime kõigil elu raskeks teha, » võttis peatreener Tiit Sokk kümnemängulise valiksarja kokku. «Meie meestel polnud ju sellisel tasemel mängude kogemust, kuid üritasime minna iga päevaga paremaks. Sellised asjad tuleb ise läbi käia.»
Eilses viimases mängus polnud Eestil kodus Islandi alistamisel vähimaidki raskusi. Võit 80:58 iseloomustas selgelt jõudude vahekorda ning oma lemmikutele austust avaldama tulnud fännid võisid veeta viimase minuti tribüünidel püsti seistes ja aplodeerides.
«Pärast võitu Serbia üle oli väike pingelangus, ent täna tulime ikka täiega mängima ja lõdvaks ei lasknud,» rääkis 23 punti visanud Siim-Sander Vene, mees, kes osutus selles valiksarjas üheks Eesti suuremaks jõuks. Vahetusest sekkudes sai ta palju mänguaega ja kasutas seda efektiivselt.
«Võib enam-vähem rahule jääda,» hindas ta. «Arvan, et enne valiktsüklit väga paljud ei arvanud, et meil nii hästi läheb. Kummalisel kombel mängisime väljas kohati isegi paremini kui kodupubliku ees.»
Kapten Kangur jäi valiksarja analüüsides tagasihoidlikuks, märkides, et alati on võimalik teha asju paremini. Samas oli ta peatreener Sokuga nõus – koostöö ja mäng tervikuna muutus iga kohtumisega paremaks.
«Mängud näitasid, et mingi taseme me saavutasime,» hindas põhimängujuhina tegutsenud Sten-Timmu Sokk. «Kui saaksime iga aasta sammukese edasi astuda, oleks hea. See on täiesti võimalik, meil pole ju koondises ühtegi väga vana meest, kõik võivad veel neli-viis aastat mängida.»
Peatreenerist papa Soku sõnul said paljud mängijad juurde häid kogemusi ja suutsid tõestada, et võivad olla isegi paremad kui mõned Euroliiga pallurid. «See on väga suur vahe, kas mängida igapäevaselt siin koduliigat või Euroliigat,» nentis ta. «Nüüd tõstsid aga mõned mehed oma lati väga kõrgele.»
Positiivse tulemusega lõppenud valiksarja jäävad veidike tumestama kodus saadud kaotused Montenegrolt ja Iisraelilt. «Ei oska öelda, miks osa mänge meil siin välja ei tulnud. Kodus ei meeldi kellelegi kaotada!» tõdes ta. «Eks Iisrael tuli meile kohe kõri kallale.»
Postimehe hinnangud korvpallikoondisele
Eesti korvpallikoondis kogus EM-valikturniiril kuus võitu ja neli kaotust. Peatreener Tiit Sokk andis kümne kohtumise jooksul mänguaega peamiselt üheksale pallurile. Postimees hindas koondislaste panust.
Andis oma nooremale vennale puhkuseminuteid ja roteerus vahepeal ka viskava tagamängija positsioonil. Enne valiksarja algust oli tema kaasalöömine küsimärgi all, kuid õnneks lubas vahepeal tõrkunud tervis tal koondise mängudes kaasa teha. Nendes kohtumistes, kus noorem vend pisut langes, tõusis ise oluliseks tegijaks.
Hea võitleja, kel jätkus indu igaks kohtumiseks. Rünnakul tuli ette ka ebaõnnestumisi, kuid need kõik korvas ta sitkuse ja võitlejahingega. Dorbeku- ja Taltsi-sugused mehed peavad olema igas meeskonnas – muidu kipuvad emotsioonid kaduma ja koos sellega ka mängukirg.
Valiksarja alguses pääses tavaliselt juba esimese veerandaja lõpus platsile ja täitis oma keskmiselt kümmekonna mänguminutiga kindlat vahetusmehe rolli. Teises ringis jäi aga Montenegro ja Serbia vastu pingile ning see näitab, et treeneri usaldusmeeste ringist pudenes ta välja.
Sellest valiksarjas üks meeskonna liidreid. Sai korvi all hakkama endast suuremate ja tugevamate vastastega, tegi korvi all mis suutis ja oli tähtis lüli ka skooritegijana. Kolmestel oli küll ebatäpne, kuid korvi all seevastu varasemast kindlam ja osavam. Taltsi emotsionaalsus ja innukus sütitasid ka kaaslasi endast rohkem andma. Tõeline tugitala.
Aastaid Tiit Soku usaldusmeheks olnud Arbet täitis seegi kord tähtsat rolli. Kaitses suutis ta edukalt ohjeldada vastaste ohtlikke tagamehi ja rünnakutel sopsas mitu olulist kolmest. Samas võinuks rünnaku panus olla veelgi suurem. Koondise üks kogenumaid pallureid on igatahes oma rollis asendamatu mees.
Koondise põhimängujuht pakkus mitu hiilgavat etteastet, ent samas sattus vahele ka paar kahvatut partiid. Kõikumine on mõistetav, kunagi varem pole noorem Sokk pidanud sellisel tasemel nii suurt vastutust kandma. Kokkuvõttes sai ta oma rolliga korralikult hakkama ja mis peamine – sai kuhjaga väärt kogemusi. Mängujuhile on need üliolulised.
Üks selle valiksarja positiivsemaid kujusid. Üldjuhul vahetusest sekkudes sai ta palju mänguminuteid ja õigustas treeneri usaldust täielikult, kerkides kümne mängu jooksul üheks meeskonna stabiilsemaks tegijaks – viskas punkte ja sai kätte lauapalle. Tegemist on mehega, kellest peaks paari järgmise hooajaga saama koondise selgroog.
Koondise kaptenile pandi suuri lootusi, kuid päris oma taset ei suutnud ta igas mängus näidata. Ta tegi liiga kergekäeliselt vigu ja jättis kaaslased nii mõnegi mängu otsustavatel hetkedel oma suurte kogemusteta. Samas oli Kanguri roll väga oluline ja temata poleks positiivsest tulemusest juttugi. Kanguri mängule jättis ilmselt jälje ka see, et seoses pulmareisiga alustas ta treeninguid teistest hiljem.
Tõeline jokker. Täitis täpselt seda rolli, miks ta koondisse võeti – tulla platsile, külvata oma kolmestega vastaste hulgas segadust ja sütitada meeskonnakaaslasi. Serbia alistamine oli ühtlasi ka tema selle tsükli hiilgemäng. Taltsile puhkuse andjana tuli tal kaitses võidelda vastaste suurte tsentritega – selle tööga sai ta hakkama vahelduva eduga. Kindlasti saab temaga arvestada ka tulevikus.
Erinevatel põhjustel jäi nende meeste osaks statisti roll.