Valentsikorpus: Artikkel

toomas-kruusimagi-liiga-kiire-soit-ajab-vankri-kraavi / originaal

Eesti koolijuhtide ühenduse juhatuse esimees Toomas Kruusimägi kirjutab Õpetajate Lehes, et pedagoogide palgatõus on hädavajalik, kuid sellega kaasnevate palgakorralduse ja koolikorralduse muudatustega ei tohi kiirustada.

Koolirahvas on üldiselt rahumeelne. Rahapuudusel ei ole koolis jäänud seni tegemata peaaegu ükski asi. Kuid kõigel on omad piirid ja kui koolirahva arvamusega kohe üldse ei arvestata, võib asi kiiva kiskuda. Pärast kevadist õpetajate streiki koondab haridus- ja teadusministeerium pea kogu oma jõu selleks, et leida raha õpetajate 20-protsendilise palgatõusu lubaduse täitmiseks.

Koolidele teevad aga muret sellega seotud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, mis on praegu kooskõlastusringil.

Nõustume, et õpetajate palga tõstmine on hariduse jätkusuutlikkuse ning kvaliteedi seisukohalt võtmetähtsusega.

Tunnustame HTMi algatust õpetajate palgaprobleemi lahendamisel. Toetame ka valitsusliidu põhimõtet, et tulevate põlvede arvelt ei ole õige elada.

Muret teeb aga, et kavandatud haridusreform tundub viivat meid hoopis vastupidises suunas. Põhimõte, mille kohaselt ei ole olemas odavat ja head, kehtib paraku ka hariduses. Tähendab ju hariduses koonerdamine tulevaste põlvede arvel elamist selle kõige otsesemas tähenduses.

Meie käsutuses ei ole palgaprobleemi lahendamiseks kavandatud meetmete tervikpaketti, mistõttu peame oma arvamuse kujundama üksikute avaldatud dokumentide põhjal. Seega saame vaid oletada, kas ja mil määral probleem kavandatud muutustega laheneb.

Me ei saa ka välistada, et muudatused toovad kaasa hoopis hulga uusi muresid. Kuna nii senise praktika kui ka uute kavade kohaselt delegeeritakse kõikide kitsaskohtade lahendamine koolidirektoritele, siis soovib Eesti koolijuhte ühendava ja esindava organisatsiooni Eesti koolijuhtide ühenduse juhatus jagada oma muret lisaks ministeeriumile ja ametikaaslastele ka laiema üldsusega. Puudutab ju hea hariduse andmine otseselt kogu ühiskonda.

Meie esimene murekoht on, et tegelikkuses õpetaja palk ei suurene, kuna juurde tuleb uusi ülesandeid, mistõttu ei lühene ka õpetaja tööaeg. Sinna hulka kuuluvad näiteks kujundav hindamine, õpilaste kohustuslik uurimis- või praktiline töö gümnaasiumis ning aineteülene lõpueksam.

Teiseks väheneb meie hinnangul reformi tulemusel oluliselt koolide autonoomia. Samuti takistaks seaduse sõnastus sama taseme haridusasutuste koostööd – pigem tuleks olemasolev ressurss suunata haridustasemetepõhise seadustiku väljatöötamisele.

Kolmandaks – koolidele eraldatava koolitusraha vähenemisega suretatakse välja seni tulemuslikult töötavad õpetajate aineliidud, kes tegutsevad valdavalt MTÜ-dena ja kelle pakutav ainealane täienduskoolitus on tegevõpetajate hulgas väga hinnas. See pärsib arendustegevust ja koolimeeskondade kujunemist, sest enam pole võimalik kaasata sisekoolitustesse väliseksperte ja konsultante.

Neljandaks pannakse kohalikele omavalitsustele ja koolidirektoritele õigusaktidega kohustused, mille täitmiseks ei eraldata piisavalt raha. Nii on see praeguseks juhtunud näiteks riigi lubatud tasuta koolitoiduga põhikooliõpilastele – riik toetab koolilõuna maksumust vaid osaliselt, puuduva osa peab aga leidma KOV.

Oleme seni saanud tutvuda ainult seadusemuudatuste ettepanekute ja seletuskirjadega, mistõttu ei saa sugugi välistada, et mittetäieliku info ja lühikeste tähtaegade tõttu võivad meile praegu vastuvõetamatutena näivad muudatused pärast põhjalikumat tutvumist tunduda igati toetamist väärivatena. Seaduse rakendamiseks võetakse aga vastu veel hulk õigusakte ja kuidas need hakkavad õpetajate, koolide ja kohalike omavalitsuste elu kujundama, on veel teadmata.

Õppeaasta on alanud ja kõik koolid on, lähtudes neile pandud kohustustest, kinnitanud õppeaastaks tööplaanid. Arvestades uue õppekava rakendamist, on planeeritud ka õpetajate täienduskoolitus ja muu vajalik tegevus. Kui siis riik poole õppeaasta pealt koolidele varem lubatud mahus koolitusraha ära võtab, tekib tahtmatult küsimus, kuidas saavad koolijuhid tagada uue õppekava elluviimise ja kooli arengukava täitmise. Seda enam, et ülikoolidki kinnitavad, et nad ei suuda õpetajatele nii kiiresti vajalikke täienduskoolitusi pakkuda.

Nagu öeldud, on seaduse muudatusettepanekud praegu alles kooskõlastusringil ning Eesti koolijuhtide ühendus on esitanud eelnõule oma arvamused ja ettepanekud ka ametlikult. Sellele lisaks peame aga vajalikuks jagada avalikkusega oma muret kiirustamise ja sellega kaasnevate ohtude pärast, mida oleme tajunud töönõupidamistel osaledes.

Ehk oleks mõistlik järgida siin vana rahvatarkust, mille kohaselt tark ei torma? Saame aru, et palgatõus eeldab muudatusi koolide töökorralduses, kuid neid ei tohiks teha kiirustades. On ju võimalik lahendada olukord kahes etapis: esimeses järgus teha ära need muudatused, mis puudutavad õpetajate palgatõusu, ja pärast põhjalikumat arutelu ka need, mis puudutavad koolikorraldust laiemalt.