Valentsikorpus: Artikkel

tiina-kangro-kuningas-on-alasti / originaal

Sotsiaalminister on hädas. Eesti sotsiaalsüsteem vajab otsustavat reformi. Ideid, kuidas asju muuta, aga ei ole. Ainus mõte on kärpida, kavalusega ja tulevikku vaatamata, kirjutab ajakirjanik Tiina Kangro.

Eestimaa põhjaäärel elab mehehakatis Markus (4). Ta tuli ilmale südamerikkega, mida oli võimalik korrigeerida. Kümnekuuselt tehti talle operatsioon, käeseljale paigaldatud kanüüliga läks haiglas aga midagi viltu ja käsi läks n-ö pahaks. Lapse elu päästmiseks tuli parem labakäsi amputeerida. Enne veel jõudis aga nekroos ära süüa ka poisi vasaku käe sõrmeotsad.

Markus kepsleb ringi kui tulesäde, taibukas ja leidlik. Oma vanuse kohta ülegi arenenud, toetavast kodust. Laps on käe puudumisega harjunud ja saab enamiku asju omal moel ikkagi tehtud. Vahepeal pöördub siiski ema poole ja palub, et too tõmbaks mänguhoos üles kerkinud vasaku käe varruka tagasi alla. Sõrmedeta ju ise ei saa.

Poisi ema on uurinud, et Saksamaal või Rootsis saaksid sellised lapsed nn targa proteesi, mida, tõsi, on siis vaja lapse kasvades paar korda vahetada, kuid millega saaks puude peaaegu täielikult kompenseerida. Saaks, paraku ikka pisut teisiti kui päris terved, kõike teha, olla tulevikus iseseisev, kõrvalisest abist sõltumatu. Ema unistus on, et ka Markus saaks sellise, aga see pole osutunud võimalikuks. Algul nagu oli lootust, aga nüüdseks on kõik asjaajamiste otsad liiva jooksnud.

Praegu on Markus puudega laps. Aga mis saab edaspidi?

Hiljuti kuulis Eesti rahvas šokeerivat uudist, et sotsiaalkindlustusamet ei vormistanud Afganistanis pommi otsa sattunud ja jalgadeta jäänud meestele puuet, kuna kunstjalgadest hoolimata olid nad nii hästi rehabiliteeritud.

Raadios ja teles, kus ametnikelt selgitust nõuti, ajasid nood seaduses näpuga järge ja tuligi välja, et kui inimesel pole ühiskonnaelus osalemiseks takistusi ega regulaarset vajadust kõrvalabi järele, siis pole ka puuet. Niisugune, nn keskkonnast lähtuv kontseptsioon on Eestis asjatundjate poolt heaks kiidetud ja riigikogus on sellele juba mitu aastat tagasi rohelist nuppu vajutatud. Seaduses pole küll öeldud midagi otseselt käte või jalgade kohta, aga ka Eesti suurima puuetega inimeste organisatsiooni pealik selgitas erutatud rahvale, kuidas moodsa maailmavaate järgi võib jalutu inimese puude olemasolu sõltuda isegi sellest, mitmendal korrusel ta elab. Kui esimesel, siis pääseb lihtsasti tuppa ja puuet pole. Kui viiendal, siis võib juba puue olla.

Puuetega inimeste arv on Eestis ületanud 130 000 piiri. Neile toetuste ja töövõimetuspensionide maksmiseks kulub riigil suur hulk raha. Lisaks vajavad nad sotsiaalabi ja muid tugiteenuseid. Varsti meil muuks raha polegi kui väetite toetamiseks ja riik läheb suure pauguga lõhki, on tõdenud juba mitu sotsiaalministrit. Kui aga puuetega inimesed saaks kuidagi oskuslikult ära «remontida», et nad oma puuetest hoolimata siiski liiguksid, soovitavalt ka töötaksid või vähemalt kodus ise hakkama saaksid, kuluks nende peale edaspidi palju vähem.

Sellisest mõttest ajendatuna loodi kümmekond aastat tagasi riiklik rehabilitatsiooniteenus. Tollane minister olevat isegi unes näinud, et puuetega inimeste arv hakkas Eestis vähenema. Kuna tegelikkuses täituvad unistused aga vaid siis, kui selleks ka tarku samme tehakse, hakkas puuetega inimeste arv Eestis hoopis suurenema. Hoolimata sellest, et rehabilitatsiooniveskid jahvatasid aastast aastasse järjest hoogsamalt, polnud sellest abi – inimesed muudkui said puudeid, kuid keegi ei rehabiliteerunud. Ja nüüd äkitselt olid tervelt nelja sellise isiku taotlused ekspertide laual. Kuigi mehed ise soovisid saada puudetõendit, ei tuvastanud ametnikud nende paberites puuet.

Rõõmujoovastuses, et saab lõpuks ometi ministrile ette kanda puuetega inimeste arvu vähenemisest, ei läinud mõte ka sellele, et kuigi mehed on tublid, on proteesjalad siiski aparaadid. Need vajavad hooldust ja vahetamist. Proteesikandja keha aga spetsialistide turgutust. Seaduse järgi on inimestel siin õigus riigi toele – kuid ainult siis, kui on tuvastatud puue.

Rehabilitatsiooniteenusele kulutab riik aastas 5,5 miljonit eurot. Pool sellest on laste, pool täiskasvanute jaoks. Summa kõlab suurena, aga kui kõik Eesti 8000 puudega last läheksid teenust saama, jaguks igale vaid 300 eurot. Igale täiskasvanule jaguks 21 (sic!) eurot.

Kuigi seaduses ja isiklikes puudepaberites võib olla ette nähtud rehabilitatsiooni kas või 2000 euro eest, ei pruugi sa teenust saadagi. Möödunud aastal puutus süsteemiga kokku vaid iga kümnes puudega inimene. Sa ei pruugi olla võimeline bürokraatiast läbi närima. Või ei õnnestu leida asutust, kus oleks limiiti, sulle vajalikke teenuseid. Või siis pannakse sind teenuse ootele ületulevasse aastasse.

Võib juhtuda, et su kokkupuude rehabilitatsiooniga piirdubki vaid plaani tegemisega. Plaanidele, muide, kulub 5,5 miljonist aastas ära ligi kolmandik – 1,7 miljonit.

Ka Markus käis emaga rehabilitatsiooniplaani tegemas. «Oleksime võinud saada füsioteraapiat, logopeedi või tegevusteraapiat. Psühholoogi ja sotsiaaltöötaja nõustamist. Ütlen ausalt: meie neid tunde ei võta. Lõputute nõustamiste asemel, kuidas puudega toime tulla, vajab poiss kätt. See on aga hoopis mingi teine süsteem, omade asjaajamiste ja ootamistega,» kirjeldab poisi ema.

Kuidas käib Afganistanist tulnud poiste rehabiliteerimine nii, et nad lühikese ajaga pärast invaliidistumist taas jalul on? Kuidas see kaitseministeeriumi süsteemis õnnestub? Istun autosse ja sõidan Suur-Sõjamäele, kaitseväe logistikakeskusesse. Olen lugenud läbi kõik seadused-määrused ja saanud teada, et vastupidiselt levinud arvamusele, et kogu töö tehakse nendega ära Inglismaal, koordineerib tegelikult kaitseväes vigastatute taastumist – liikuma saamisest kuni tööhõive ja toimetuleku küsimusteni välja – siinne tugikeskus oma kuue töötajaga. On meedik, psühholoog, sotsiaaltöötaja, medõde, keskuse juht ja üks administraator.

Töö käib individuaalsete raviplaanide alusel. Küsin luba neid vaadata. Võrreldes rehabilitatsiooniplaanidega on need selged ja konkreetsed. Kirjas on eesmärk ja mida selle saavutamiseks tehakse. Järgmises plaanis minnakse edasi. Meeskond jälgib ja suunab pidevalt taastuja edenemist. Teenuseid võetakse mitmest asutusest. «Mida vähegi saab, siis Eestist ja vahel kasutame ka riiklikku rehasüsteemi. Mida siin pole, nagu sobilikud proteesid ja nende külgepanek, siis enamasti tõesti Inglismaalt. Koostööst inglastega oleme kohutavalt palju õppinud,» tunnistavad keskuse töötajad.

«Esimene asi ongi kiirus. Inimene tuleb jalule panna kohe. See on päevade, mitte isegi nädalate või kuude küsimus,» selgitab tugikeskuse medõde. «Eestis on väga head spetsialistid, näiteks füsioterapeudid. Aga kahjuks see tempo, mis seal rehateenuse ümber on… kui meie poisid peaksid ise kõiki oma asju ajama, kui meid nende selja taga ei oleks, no siis nad jääksid ka lihtsalt abita.»

Sotsiaalminister on hädas. Haiglareform on tegemata ja meditsiin rebeneb. Rehabilitatsioonisüsteem ei tööta. Rahvastik vananeb ja noortel pole tööd. Eesti riigieelarvest on üüratu osa euroraha ja selle lõppedes saavad finantsseisud minna vaid hullemaks. Ideid, kuidas asju muuta, aga ei ole. Ainus mõte, mis peas trummeldab, on kärpida. Kavalusega ja tulevikku vaatamata. Niigi närust vorstijuppi veel natuke lühemaks nüsida. Jätta mõni jalutu puudeta. Trikitada piirhindadega, peites tõusvad hinnad «kättesaadavuse suurendamise» taha. Otsida nippe, kuidas juriidiliselt korrektselt veel mõni koorem lähedasi hooldavate perekondade õlule heita. Adumata seejuures, et just kehvasti korraldatud süsteem õgib ära suurema osa oma rahast.

Eesti sotsiaalsüsteem vajab otsustavat reformi. Riigi jätkusuutlikkuse jaoks on igast otsast vaadates kriitilise tähtsusega just liiga suureks paisunud maaslamajate armee jaluletõstmine.

Kurioossel kombel on puntrasse aetud riikliku süsteemi kõrval hästi töötav rehabilitatsioonisüsteem Eestis olemas. Võite ju öelda, et kaitseväe mängumaa on väiksem, raha aga rohkem. Kuid see lähenemine ja põhimõtted, mida nad rakendavad, võiks tervikuna üle võttes päästa ka riikliku rehabilitatsioonisüsteemi.

Praegu kaitseministri kohal istuv Urmas Reinsalu, kes on juhtinud ka riigikogu sotsiaalkomisjoni,  võiks Hanno Pevkuri kaitseväkke väljaõppele kutsuda. Reinsalu pole küll ise osalenud hästitoimiva süsteemi ülesehitamisel – au neile, kes seda teinud on! –, kuid ta kahtlemata tabab teemat. Ka tema ajal arutas sotsiaalkomisjon korduvalt riikliku rehabilitatsioonisüsteemi küündimatust.

Võib-olla aga oleks hea sotsiaalministeerium üldse kaotada? Jätta alles vaid allasutused,  haigekassa ja ametid. Nemad teevad praegugi ära tegeliku töö ja nende otsustusõigust ning vastutust suurendades võiksid nad edaspidi seda pareminigi teha.

Sest öelge mulle kas või üks asi viimase paari aasta jooksul, mida need mitusada inimest sealt peamajast süsteemitut süsteemi juhtides Eesti sotsiaalsfääri edenemiseks ära on teinud? Vaevalt et teil on pakkuda vastust.

Arvutame pisut. Markusele vajalik protees maksaks 15 000 eurot. See on ühe kesktaseme ministeeriumiametniku aastapalk. Aga kui neid palkasid vabaneks sadu? Lisaks halduskulud, välislähetused… ja nii igal aastal.

Kui palju väikseid ja suuri Markuseid saaksid lõpuks vajaliku abi, et järgmistes ekspertiisikomisjonides juba rõõmustada ametnikke teatega, et neil polegi puuet. Mõtelge! Ja rääkige sellest plaanist ka peaministrile ning presidendile. Ma ei usu, et nad on vastu.