Valentsikorpus: Artikkel

hendrik-alla-mote-rauas-kinni / originaal

Ajalehes ilmus artikkel, et üks kool kavatseb kasutusele võtta uutmoodi õppevahendi. See koosneb poognateks volditud ja kokku õmmeldud paberilehtedest, mis kliisterdatud, poogitud ja kaante vahele köidetud. Nimetatakse raamatuks.

Selle peale läks kogukonnas lahti ärev arutelu. Kas niisugune asi ikka liiga kallis ei ole? Iga lapsevanem ei saa endale ju sellist edevat asja lubada, eriti kui peres on mitu last ja igaühele oma vaja läheb. Ja pealegi, see rikub ära lapse silmad ning hävitab tähelepanuvõime. Õpiasjad tuleb krihvliga tahvlile kriipida, nagu meie omal ajal, vaat see on õige õppimine!

Kogu kisast hoolimata jõudsid esimesed raamatud mõne kooli mõnesse klassi. Ühte kooli abistas jõukas lapsevanem, teise puhul kaarutas vallavalitsus välja mõni tuhat eurot, et saaks proovida. Lapsed avasid raamatud ja siis selgus, et kõik lehed olid tühjad. Vaid paarile küljele oli kritseldatud naivistlik kiisupilt.

Kära tahvelarvutite õpitööks kasutamise ümber käib täpselt eeltoodud malli järgi. Palju räägitakse sellest, kui palju need maksvad, kuidas vaesele lapsevanemale jälle üks koormis peale pannakse ja et niikuinii paneb tahvel lapse silmanägemise, psüühika ja käelise tegevuse oskuse hoobilt tuksi. Märksa vähem on juttu sellest, kuidas ja kes sellesse raamatusse sõnad ja pildid paneb, et köidetud paberist õpik saaks.

Peale «Ringvaates» nähtud lapsiku demonstratsiooni pole avalikult tahvelarvutitele mõeldud õpitarkvara meedias eriti tutvustatud. Tundub, et siinkohal on vahend taas kord eesmärgiga segi aetud. Korraliku emakeelse ja meie kultuurikonteksti sobiva õpitarkvara väljatöötamine on mu meelest kümneid kordi kallim, kui paarkümmend või mõni tuhat ekraani soetada. Isegi sel puhul, kui eelistatakse eestlastele tüüpiliselt monopolile pürgiva firma toodangut, mis konkureerivatest kallim.

Seesama firma on hästi aru saanud, et haridus on äri. Kavatseb end oma teenustega Ameerika haridussfääris jõuliselt kehtestada. Nii Apple kui Amazon kasutavad raudvara just oma teenuste müümiseks. Haridussüsteem peaks looma oma teenusesüsteemi, st unikaalse, eesti kultuuri sobiva rakenduste valiku, mida saaks kasutada õpetamiseks eri platvormidel.

Selle asemel räägitakse konkreetsest seadmest ja selle hinnast. Teate, see raud ei maksa varsti midagi. Ma mäletan aega, kui lihtne arvuti helikaart maksis poolteist kuupalka. Algklassides pidin kirjutama vaid sulepeaga ja tingimata lahtise sulega, pastakas oli saatanast. Tänapäeval ei maksa viis korda kvaliteetsem helikaart enam midagi ja paiskirja oskavad vaid kalligraafid.

Raud muutub paratamatult järjest odavamaks, aga see, mida kirjutada, tuleb meil endil välja mõelda.