Valentsikorpus: Artikkel

hanneli-rudi-tusaste-naiste-maa / originaal

Õhtuse tipptunni ajal püüab pikast lasteaiapäevast silmanähtavalt väsinud pisipõnn bussi järsu pidurdamise ajal püsti jääda, kuid kukub sellest hoolimata ja hakkab virisema. Tema ümber istuvad tusase ilmega naised aga klammerduvad veelgi kõvemini oma käekoti külge ning teevad näo, et ei märka väsinud last. Vaid eemalt on kuulda pahast torinat tänapäeva jõnglaste kohta, kes avalikes kohtades jonnivad, ja vanematest, kes oma lapsi enam kasvatada ei oska. Täpselt samasugused tusase ilmega naised vaatasid südamerahuga pealt, kuidas vana mees käratas bussis püsti viimaseid päevi raseda naise ja tema väikse poja. Mitte üks neist naistest, kel pensionini on ilmselt veel aastaid aega, ei vaevunud end liigutama ja ilmselgelt lähipäevadel sünnitama hakkavale naisele istet pakkuma. Nii see ema püüdis end ja oma väikest poega käänulisel teel püsti hoida, tusailmega naised aga vaatasid neist läbi.

Lugesin mõne aasta eest Mare Taagepera selgitust, miks Marokos ei suudeta lõpetada pereliikmete vägivalda noorte naiste suhtes. Selgitus oli väga lihtne: ämmad, keda noorena alandati, maksavad pojanaistele oma kunagise piinade eest kätte. Miniad aga omakorda ämma seisusse jõudes teevad sedasama ja nii tekib suletud ring.

Midagi sarnast toimub ka Eestis ja seda tõestavad need kaks esimest olukorda. Kui mujal tekitab väikelaps kõrvalseisjates rõõmsaid emotsioone ja heatahtlikku huvi, siis Eestis toimuvat võiks parimal juhul iseloomustada väljendiga üleolev ükskõiksus. Ilmselt meenub väikelast nähes vanematele naistele, kui raske neil oli ajal, kui lapsed olid väiksed, ning see tekitab viha ja solvumist. Kui siis veel meelde tuleb, et tänapäeva emad on pääsenud mähkmete keetmisest ja emapalka makstakse neile nn kodusistumise ajal ka, siis ei mahu solvumine enam inimese sisse ära ning sellest saab teada kogu maailma. Olgu siis sõna või teoga.

Kui loodi Eesti kaitsevägi, siis selle algusaastatel jätkus Nõukogude armeest pärit vanemate ajateenijate vägivallatsemine nooremate kallal. Kuidagi aastate pikku on õnnestunud see lõpetada. On hädavajalik, et midagi sellist toimuks ka Eesti naiste seas. Ühel hetkel tuleks läbi murda see lõputu tusk, mis sunnib noorematele ammu olnud ülekohtu ja raskuste eest kätte maksma. Usun, et Eesti oleks siis karmist kliimast ja madalatest palkadest hoolimata senisest märksa parem elupaik.

Kui see nüüd ja kohe ei õnnestus, siis äkki suudavad needsamad emad, kes ehk end selles loos ära tundsid, oma solvumisest üle olla ja näiteks 25 aasta pärast samasuguses olukorras käituda teisiti kui need tusased naised.