Valentsikorpus: Artikkel

tonu-onnepalu-teekond-pimedusse / originaal

Tõnu Õnnepalu: teekond pimedusse

Teater on pimedus. See musta laega ja musta põrandaga ja mustade seintega must auk. Juba tänaval hakkab ta kasvama, juba su südames ja kõigi südametes, kes vastu tulevad selles linnas, parfüümipahvakuid maha jättes, sest nemadki on teel sinnasamasse, veel pimedamasse pimedusse kui see siin. Sest on aeg. On õhtu, kell hakkab saama seitse, on november, aasta 2013. Teaater! Nagu vanasti öeldi. See vana logu. Labaseim kõigist kunstidest ja koledalt ligitõmbav, nagu ainult labasus võib olla, ja tõde. Kuigi tänapäeva teatrikülastaja ei pruugi ülearu karta kumbagi. See on ju vaid riiklik mugavusluule riiklikus mugavusteatris, või kuidas? Mis see mulle ikka teha saab? Kergemeelse muretusega lülitab ta välja oma mobiiltelefoni ja suunab oma kultuurse pilgu sinna, lavakuristikku, pimeduse pimedusse, iseenda südame põhja. Mismoodi seal on?

11.11 Koht sigade seas

Isegi kui tükkide traagika jätab mõnikord külmaks, teatripubliku oma liigutab alati. See üksik kortsus intelligentse näoga daam mu kõrval, võib-olla endine õpetaja, teatritöötaja, raamatukoguhoidja, lumivalged juuksed kaunilt soenguks säetud, hästihoitud kostüüm seljas, pross, ja see mõistev, peaaegu õnnelik naeratus näol vist terve etenduse aja, vähemalt lõpus, või mis õnnelik, õndsalik: taas kord teatri võlumaailmas, ära elust, mis isegi temataolisel daamil pole olnud küllalt pikk, et harjuda – sest lõppude lõpuks, elu, mida muud see on, kui vaid koht sigade seas. Ükski jakk ei säili seal plekituna, iga kostüüm saab ropuks, aga siin me oleme kaitstud, meil on nummerdatud kohad, samettoolid, puhvet oma repertuaariga, mis meenutab täpselt noorusaegu: kohv, konjak, võileib, salat, kook; ja enne kui eesriie avaneb, nojah, kahju, et ta tänapäeval avaneb ja sulgub nii harva ja juba enne on kõik näha, kole lavakujundus (aga see ongi moodne, me pole mingid sigade seast tulnud harimatud, kes ootavad teatrist veel ilu), igal juhul, sel magusal tulede kustumise hetkel, ta võib-olla suleb hekteks silmad, et avada need puhtalt, teise maailma.

Midagi seal siiski oli. Mingi jube tõde sealt vilksatas, mitte ajalooline (ajaloolisus oli võlts ja vale), aga tänane ja alatine. Tõde masendusest, depressioonist, otsustamatusest, hirmust: paks mees, kes külitab mugaval diivanil, mis siis, et keset sealaudahaisu ja röhkimist-ruigamist – ta ei suuda enam ennast sealt ära päästa. Naine kannab rokka. Ohtu pole. Väljas on ohtlik. Väljas võidakse sind süüdi mõista, tappa! Indrek Taalmaal oli see suur roll. Julgelt mängitud argus.

Kogu tükk oleks võinud olla suur, kui too kuulus Lõuna-Aafrika draamakirjanik poleks tollest Venemaal aset leidnud erakordsest tõsiloost – sõjaaegne desertöör, kes varjab ennast nelikümmend aastat, kuni oma naise surmani, sealaudas – sellist naiivsevõitu tükki kokku kirjutanud. Kuramus! Mina ei tea, mis vaga austus see meil on selle kuulsa anglosaksi näitekirjanduse vastu. Mulle tundub, et eesti publik, kas või see mitte just arvukas hallilokiline kogudus, kes oli kokku tulnud «Sigade» etendusele nagu ühele novembriõhtusele mälestusteenistusele, väärib paremat. Nad saavad aru küll. Võib-olla Lõuna-Aafrikas on just niisugune publik, kellele peab tüki moraali papist välja lõikama ja roosaks värvima, silmad ka pähe, aga siin nad äkki saaksid muidu ka aru? Ma ei tea.

Ei, ühest küljest oli härra Athol Fugard muidugi geniaalne, et ta just selle tõsiloo välja valis. Paremat ei saa tahtagi. Situatsiooni ahistus sünnitab võimsa pääsemisootuse. See oli see, mis mõjus. Aga see mage tekst! Need poolsuured sõnad ühe vene talumehe suus, see poolfilosoofiline targutus. Aafrika kirjaniku fantaasia Nõukogude Vene oludest Eesti laval. Palju suurema ringiga enam tulla ei saakski. Aga võib-olla oleks see kõik meelest ära läinud, kui sel isemoodi jõhkral ja naljakal mugavusetragöödial oleks olnud vääriline lõpp.

Teatritekst on imelühike, ta elab algusest peale oma tundmatu Lõpu valguses, lahenduse ootuses. See, mis neist tegelastest saab, on kuidagi olemas esimeses repliigis, ei, veel enne seda. Kui lõpp on mage, on kõik mage, kui lõpus midagi on, laieneb see kõigele. See on autori geeniuse pinge ja jõud, see ei sõltu tema tarkusest, oskusest, tahtest ega headest kavatsustest. See on miski, mis on olemas enne teda, see on idee. Kõik seal vahepeal on kuidagi mängitav, lavastatav, huvitavaks tehtav. Aga see nähtamatu kaar alguse ja lõpu vahel, see on tüki miks. Seda sinna enam juurde panna ei saa.

«Sigade» lõpp oli banaalne. Nagu neid lõppe nii palju on nähtud, midagi peaaegu nõukogude plakatlikust dramaturgiast. Vabanemine, ümberkasvamine, väljamurdmine. Halleluuja! Aga halleluujat ei tulnud. Ei pisaraid, naeru, kergendust, ei midagi. Sest see lõpp oli võlts. Autor polnud julgenud lahendada oma lugu kasvõi selles võtmes, mille tõsilugu ette andis: sigade seast pääsetakse mitte enam omal jõul, vaid surma kaudu. Antud juhul naise, mitte enda surma kaudu. Naises oleks võinud olla võti. Tema vagaduses, mis nüüd jäi niisama «usklikuks» palvepominaks. Praskovja vagaduses oleks võinud olla nii selle õudse vangistuse kui ka õudse pääsemise võti. Nojah, harva näeb teatris usutavat vagadust. Vagadus jääb teatrist ja üldse kunstist, sellest edevuse laadast, nii kaugele kui veel saab. Mungad-nunnad-kirikuõpetajad on laval enamasti kas igavad või naljakad.

Ehk vaid Theatrumis saab vahel näha hästimängitud vagadust. Ei, see polnud iroonia. Teatris on kõik mängitud. Aga mis oleks mängitud vagadus? Mängida, kujutada, olgu luules või laval, saab seda, mis sinus on. Endast saab allapoole laskuda, endast kõrgemale tõusta ei saa. Suur kunst on alati vaga. Ta tõstab kunstnikugi kõrgemale, endast välja (aga mitte kõrgemale kui elus saavutatud ülemise tuhvini). See tõus on tõeline ja võlts. Tõeline, sest ta leiab tõeliselt aset, ja võlts, sest ta ei kesta. Ta on vaid selle ekstaatilise hetke. Siis tuleb kukkumine. Muidugi keegi ei taha seda päriselt. Seda kukkumist. Ega siis ka tõusu. Ei saagi tahta. Seda karistust. Keegi ei taha kunsti. Keegi ei taha, et midagi tõeliselt juhtuks. Kõik kardavad seda sama jubedal kombel, nagu too sigade-mees laudast välja minemist. Autor, lavastaja, näitlejad, publik, kõik.

Ja mina? Muidugi ma kardan. Homme tuleb minna oma näidendi proovi. Miks ma seda tegin? Oo, need edevuse ja maniakaalse kirjutamiselevuse vitsad, mis meid elu lõpuni peksma peavad, tõesti nagu pahu sigu!