Valentsikorpus: Artikkel

kadri-inselberg-mina-eestist-ara-ei-lahe / originaal

Väljaränne on olnud Eestis valus probleem juba aastaid, kuid viimased statistikaameti andmed, mis näitasid, et mullu väljaränne suisa kahekordistus, sundis mind lõpuks kirja panema põhjused, miks mina Eestist ära minna ei taha.

Mina pole kunagi tahtnud raha pärast välismaale kolida. Võib-olla sellepärast, et armastan oma tööd, mida ma keelebarjääri tõttu välismaal kuidagi samal tasemel teha ei saaks. Küll aga tundsin näiteks pärast kolme nädalat imelise Pariisi tänavatel kõndimist, et tahaksin olla selle rahvusvahelise tuiksoone osa, tahaksin rääkida prantsuse keeles ja nimetada ennast pariislaseks. Aga kui pärast Estonian Airi lennukisse astusin ja stjuardess mind rõõmsalt «terega» vastu võttis, hüppas mu süda sõna otseses mõttes rõõmust ja teadsin, et tegelikult juba igatsesin kogu hingest Eestit.

Pärast seda pole ma pikemaks ajaks välismaale elama asumist kaalunud. Kindlasti on üks põhjus selles, et mu elu on kodumaal paika loksunud ja olen sellega rahul. Küll aga näen väga tihti Facebookis, kuidas mu sõbrad ja tuttavad oma elukohaks mõne välisriigi määravad. Kes sellepärast, et ei leidnud Eestist piisavalt väljakutseid, kes polnud rahul oma sissetulekutega. Ma usun, et kunagi pole ka olnud nii palju, sealhulgas positiivseid näiteid lahkujatest, kui on praegu.

Mul on kahju, et Eesti noored ei usu enam, et neil on ka riigi tasandil võimalik midagi ära teha. Eesti poliitikast on saanud kahe vastasleeri sõjatander ning soov midagi ära teha on kadunud valimisloosungite taha. Ka minul, kes ma ajakirjandust sellepärast õppisin, et olla arengute keskel ja sõna sekka öelda, midagi tegelikult muuta, on usk kõikuma hakanud.

Kui keegi noorte seltskonnas ütleb, et tahab tulevikus riigi tasandil midagi muuta ja poliitikasse minna, naerdakse ta välja ja küsitakse: kas sa tõesti tahad end sellesse ussipessa ära kaotada? Poliitikas pettunute sõnavõtud erakonna suuvoodriks olemisest ja lihtsalt liidritega kaasa noogutamisest on kinnistanud arusaama, et tegelikult ei ole poliitikas midagi Eestis paremaks muuta niikuinii võimalik.

Siis jääbki üle ka lahkuda mitte soovivatel noortel ja aktiivsetel tegeleda näiteks ettevõtlusega, mille edu puhul kiiresti nähakse, et suured turud on välismaal, või saada spetsialistiks ja avastada, et laias maailmas on rohkem võimalusi.

Üks noor inglanna rääkis mulle kord, kuidas Suurbritannias on kõik nii igav ja valmis ning et ta loeb uudiseid pidevalt muutuste keerises oleva Eesti kohta suure kadedusega. Minagi arvan, et pisike ja pidevalt loodetavasti siiski paremuse poole rühkiv noor Eesti riik on põnevaim koht, kus elada, ja mina Eestist ära ei lähe.