Valentsikorpus: Artikkel

anneli-ammas-esmalt-inimene-ja-siis-raha / originaal

Eestis on palju vaeseid ja õnnetuid inimesi, kellele hädapäraseks leevenduseks jagame ühisest kassast imepisikeste tükkide kaupa raha. Sada eurot töötule, paarsada eurot töövõimetuspensionärile, mõnisada eurot pensionärile. Selleks näevad rohkem kui pooled meist iga päev töötades vaeva, et makse maksta. Tööinimesed teavad, kui raskelt iga euro tuleb, aga nad soovivad, et selle raha eest oleks ühiselu viisakal ja ettenägelikult targal viisil korraldatud ning väetimaid aidatud.

Paraku on ikka on ikka ja jälle liikuma panevaks jõuks kokkuhoid, aga mitte mõistmine, kuidas igaühe elu õnnelikumaks muuta. Samamoodi on sotsiaalministeeriumis valmiva töövõimetuspensionide reformiga. Hakates täitma valimislubadust seadustada tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustus tänapäevasel moel, avastati, et riigi rahakotist neelab aasta-aastalt üha enam miljardeid masu ajal kümnete tuhandete võrra kasvanud töövõimetuspensionäride armee.

Poolteist aastat analüüse ja arvutusi, ning paari aasta pärast võiks 100 000 inimest puudutav töövõimetuspensioni reform alata. Aga miks läheb ikka nii, et me ei näe kõigepealt 100 000 kaasmaalase hädist elu, vaid hoopis ohtu sattunud riigieelarvet? Just seepärast mõistab Juhan Lõuna-Eestis ja Ivan Ida-Eestis töövõimetuspensionide reformi nii, et neilt võetakse käest see sada või paarsada eurot, mis on neile viimastel aastatel hädapärase majandusliku kindlustunde taganud.

Kuigi reformikavas on kirjas, et riik püüab Juhani ja Ivani võimetekohasele tööle tagasi aidata, jääb ikka peale mõte, et Juhaneid ja Ivane on liiga palju ning riik ei anna neile enam niisama raha. Alustama pidanuks sellest, et riik näeb, et olete tõsises hädas, ja tuleb teile appi hoopis tõhusamalt.

Sotsiaalministeeriumis on peale töövõimetuspensionide reformi kavale küpsemas veel mitu üliolulist reformi – näiteks lastekaitses või erivajadustega inimeste hooldamises või tervishoius. Ükski neist plaanidest ei anna võimalust, et sotsiaalraha saab edaspidi kokku hoida. Vastupidi: need ambitsioonikad plaanid hakkavad neelama hoopis suuremaid summasid kui praegu.

Kaks aastat tagasi, kui viimati riigikogu valisime, ei olnud valikud, mida sotsiaalvaldkonnas nüüd häda sunnil langetada tuleb, üldise arutelu teemad. On selge, et isegi Euroopa toetusrahaga ei suuda me kõike ühekorraga ette võtta ja toimimas hoida. Kui me just üheskoos ei otsusta, et sotsiaalraha tuleb edaspidi tunduvalt suurendada. Et paljudel meie inimestel oleks õnnelikum elu. Umbes nii, nagu kultuuris otsustasime, et kõigepealt ehitame Kumu ja nüüd Eesti Rahva Muuseumi ning muu ilus jääb esialgu ootama.