Valentsikorpus: Artikkel

alo-raun-rohkem-seksikaid-mehi / originaal

Aasta oli 2003, kui Res Publica lasi lendu oma kuulsa reklaamlause, mis pidi meelitama eestimaalasi Euroopa Liiduga ühinemise poolt hääletama. Kümme aastat hiljem paistab, et Res Publica on toonase lubaduse täitnud. Tõsi, ootamatul moel: üha enam eesti naisi leiab endale mehe välismaalt. Eks see seksikus on lihtsalt metafoor.

Nii on tekkinud Eestisse, eriti maapiirkondadesse, pruudipõud. Liiga paljud madalama otsa mehed on jäänud haridussüsteemi ja elu hammasrataste vahele, samal ajal kui naised lõpetavad oluliselt sagedamini ülikooli. Naised ei soovi end madalama haridustasemega mehega siduda ning nii tulebki välismaa poole kiigata. Tõsi, eks läände minemise põhjuseid ole teisigi, kuid sageli viib üks asi teiseni, meheni. Ju on nendes seal midagi, mida meil puudu.

Mida teha, et kirjeldatud trendi peatada? Lääne mehed Eestisse elama ei kipu. Seda, et naised peaksid oma nõudmistes järele andma, oleks aga kummaline nõuda, eriti arvestades meie tänapäeva avatud maailma ning seda, et ka Eesti üritab ikkagi edasi, mitte tagasi areneda.

Seega, eesti mehed, kõik on meie endi kätes! Just meie pingutused on need, mis suudavad trendi murda – tagada, et paremad piigad meid ei jäta ja et elu (Eesti)maal teps mitte välja ei sure. Meil on valida, kas uhkelt ja üksi lõpuni või natuke end painutada, et maailm muutuks paremaks paigaks meie naistele ja seeläbi ka meile.

Siin saab olla lahendus aga mitte vägivald, vaid positiivne programm. Rootsi kõrgharitud hurmur ei tule küla kõrtsi ette meiega kaklema, et saaksime talle koha kätte näidata. Ega naabri-Kirsti südant sellise lähenemisega endale võidakski.

Lahendus on sõnades lihtne, tegudes keerulisem – appi tuleb võtta mõistus. Asi algab ju sellest, et Kirsti läheb linna ülikooli, kuid sina mitte. Kirsti käib Erasmuse kaudu vahetusüliõpilaseks Lundis, õpib tundma avatud ja sallivat ühiskonda. Tagatipuks kohtub võluva ja haritud Håkaniga. Ja ilma tast olemegi ...

Seega, selleks et Kirstist mitte ilma jääda, tuleb alustada sellest, et olla õigel ajal õiges kohas. Mõned õhtud vähem külatankla ees driftimist ja viinaviskamist, törtsuke tõsisemat suhtumist koolipingis ning ka meil on lootust ülikooli jõuda ning – väga oluline – näha maailma selle mitmekesisuses. Murda välja nõiaringist, kus karjamentaliteet ja eeskujud «kohustavad» juba varasest peale joodikust traktoristiks sotsialiseeruma. Teistsuguseid eeskujusid külas ju pole, teistsugused naerdakse välja.

Seega, mehed, Eestimaa päästmine on meie endi kätes. Pingutagem enda kallal ja oma naiste nimel. Nad väärivad seda, meie väärime seda! Rohkem häid eesti mehi!