Valentsikorpus: Artikkel

marti-aavik-kirik-kahaneb-mis-saab-moraalist / originaal

Mis küll juhtub, kui kiriku liikmeskond väheneb? Viimastel päevadel räägivad ja kirjutavad sellest isegi need inimesed, kes pole mulle varem erilise usulise hardusega silma jäänud. Üks tont on moraalne allakäik. Et kui pole pidepunkte käsulaudadelt, võtab võimust arvamus, et ükski moraalireegel (näiteks «ära varasta») pole parem isegi täiesti vastupidisest seisukohast ning niisugune lõtv hoiak viib lõpuks ühiskonna lagunemiseni. Puruneb jutlustajate vaevaga loodud kaitsekiht ning igaühest saab metsik enesekeskne olend, kes astub sõtta kõikide vastu.

Äärmuslik moraalirelativist võib väita, et absoluutselt kõik moraalireeglid sõltuvad kultuurist – tinglikult kokkulepetest (ja põhimõtteliselt ei saa olla mingit universaalset kaalu, mille järgi öelda, et üks on hea ja teine halb). Rahulikum tõdemus on, et paljud moraalireeglid erinevad kultuuriti ning meile harjumuspärane ei pruugi olla sugugi ainus, mis tagab toimivad inimsuhted.

Mina kaldun arvama, et märkimisväärne osa sellest, mida seostame moraaliga ning hea ja osavõtliku käitumisega, pole puhtalt kokkuleppeline, vaid sellel on bioloogiline alus. Empaatia ja altruistlik käitumine on meisse sisse ehitatud (tõsi, mitte kõikidesse ühel määral). Ma arvan, et meie «karjaelu» struktuur hoiab enam-vähem toredaid käitumisviise alal ka siis, kui meid igal pühapäeval kantslist ei hurjutata.

Maailmakuulus hollandlasest šimpansiuurija Frans de Waal kirjeldab meie karvasemate ja impulsiivsemate sugulaste käitumist ja argumenteerib minu meelest veenvalt selle kasuks, et moraali jooni võib ahvide juurest leida küll (vt raamatuid «Primates and Philosophers: How Morality Evolved» – e.k «Primaadid ja filosoofid: kuidas moraal arenes»; «The Age of Empathy» – e.k «Empaatia vanus»).

Räägitakse jumalata inimese hingeelu vaesumisest, üksindusest ja lootusetusest. Ma arvan, et ka ateistina on võimalik elada vaimselt rikast ja rahuldust pakkuvat elu ning leppida mõttega, et kui aju lakkab töötamast, siis see ongi ühe olendi viimne päev. Liiatigi teame, et ka väga religioossetes ühiskondades elavad paljud üksilduse ja lootusetuse valus, aga neile saab abikäe ulatada ka ilma misjoniajakirja taskusse sokutamata.

P. S. Mulle tundub, et suur pomm Eesti luterliku kiriku jala küljes on tohutu kinnisvara. Maakirikute hooned ehitati siis, kui inimesed elasid valdavalt maal ja kõik olid kiriku hingekirjas. Nüüd on raha neelavad hooned samad, aga kogudused väikesed ning liikmed vanad. Mõni piiskop võib ju jõuka eluga silma jääda, aga valdavalt on kirik siiski vaene ning hoonete kuludest ei jää just palju üle sisuliseks tööks (mis see ka ei oleks).