Valentsikorpus: Artikkel

karl-martin-sinijarv-alla-viiesaja-euro-kuus / originaal

Pisut alla viiesaja euro kuus on summa, mille ulatuses on alust igaühel imikust surmaeelikuni riigi käest üht, teist või neljateistkümnendat teenust oodata, kirjutab Karl Martin Sinijärv Õpetajate Lehes.

Miskipärast kipub jääma mulje, et inimestel on rehkendusoskusega raskusi. Kuid need raskused, mida ma silmas pean, ei avaldu mitte niivõrd selles, et ei mõistetaks kakskordkahte, ega selleski, mitu liimest liimitakse üldhariduskooli lõpetaja otsaette.

Pigem näen ma täiesti erinevaid lähenemisi rehkendusele erinevatel tarbetasanditel. Poes saadakse ju hakkama. Oma sissetulekute väiksust teab inimene üldiselt üsna hästi. Ta teab, mis peab maksma eluaseme eest, mis söögile kulub, mis koolitusele, kui palju võib endale lubada esmatasandil ebavajalikku, ent muidu meeldivat. Kui inimene seda ei teaks, niipaljukest ei oskaks, siis ei saaks ta üldse hakkama. Ja kuigi ta täitsa suudab neid asju kokku arvata, kuigi tal on andmed omast käest võtta (leib x eurot, prügivedu y jne), on ta valmis tunnistama, et ta ikkagi ei saa hakkama, või vähemalt et ta võiks oluliselt paremini hakkama saada. Inimene ei pea end omaenese elu kõrgtasemel spetsialistiks. Mis on ka arusaadav, sest iseenda möödapanekud annavad üsna kohe tunda ja neid on üpris raske usutavalt kellegi teise süüks ajada. Kui, siis ehk riigi. Jah, riik sobib küll.

Sest kui jutt läheb riigi tasandile, siis oskab igaüks veendunult osutada väga paljule, mis riik valesti teeb, kus riik raha valesti kasutab ja eriti, kuhu riik raha vastutustundetult vähe panustab. Riigi rahakott tundub hoomamatult suur, tegelikult tundub ta lausa lõputu ja seepärast saab lõputust anumast liiga vähe ammutamise põhjuseks olla üksnes pahatahtlikkus. Ei, ma ei kavatse sugugi väita, et piiratud ressursside tingimustes on Eestis kogu riikline rahakasutus parim võimalikest, veel vähem, et «alternatiivi ei ole». Küll aga juhin tähelepanu, et üksik ja üldine rahastusmudel ei ole nii hirmuäratavalt erinevad, nagu pealiskaudsel pilgul näida võib.

Riigieelarve maht on meil umbes seitse ja pool miljardit eurot. Inimesi on meil umbes üks miljon ja kolmsada tuhat. Kui jagame riigieelarve elanike arvuga ja siis kaheteistkümne kuuga, saame pisut alla viiesaja euro kuus. Pisut alla viiesaja euro kuus on siis see summa, mille ulatuses on alust igaühel imikust surmaeelikuni riigi käest üht, teist või neljateistkümnendat teenust oodata. Riigikaitsest titetoetuseni, kooliharidusest tõvetohterduseni, maanteedest pensionideni. Ja nii edasi.

Pisut vähemat kui viitsadat eurot oskab inimene märksa paremini ette kujutada kui seitset ja poolt miljardit, seda enam, et seda viimast ta eriti ei tahagi ette kujutada, põhjatu pott ja ammendamatu allikas on oluliselt vaimundavamad kujundid. Aga viiesaja euro puhul võib veidi mõelda, kui palju politseiteenust ja haridusteenust ja pensioniteenust selle eest osta saab. Eriti kui võrrelda, kui palju küsitakse igapäevaste asjade, olgu sooja vee või piima-leiva eest. Nii ongi. Väga palju ei saa.

Ja kuigi kõrini on sest majanduskasvujutust eriti tema tobeoptimistlikes vormides, on selge, et ega enne rohkem üldiselt saama ei hakka, kui üksikult jõukamaks ei saada. See riigiasi lihtsalt ongi sihuke ühine asi. Ja üsna lihtne sealjuures. Viiesaja euro eest kuus lihtne. Muidugi võib kohe mõelda, et no mis, m i n a nüüd küll ei tarbinud midagi viiesaja euro eest kuus ei sel ega eelmisel kuul ega üleüldse. Olgu. Kui oskad nii täpselt öelda, kui palju sa riigikaitset või maanteed just ei tarbinud, siis hea on. Tegelikult on väga hea, kui õnnestub võimalikult pikalt ilma «riiki tarbimata» hakkama saada. Sest ei või teada, millal lähed arsti juurde ja selgub, et tuleb teha operatsioon hinnaga mõnikümmend tuhat eurot. Või võetakse sind päikesereisil pantvangi. Või juhtub midagi muud koledat. Riik on siis üsna kindlustuse moodi, eks ole, aga suuremate võimalustega.

Muidugi, on asju, mis tuleb ära teha, sest muidu lakkab süsteem toimimast. Koonerdamine mõne põhimõtte nimel võib põhjustada väga kulukaid pikaajalisi järelmeid. Jutud olematust riigivõlast ei veena inimesi, kel endal on kolmekümneaastane võlg kaelas lihtsalt selleks, et oleks, kus elada. Neis ei tekita mingit emotsiooni ka kiirlaen ega muidu võlguolek, mis ju majanduslikult tark ei ole. Ta on tundetu ses suhtes, tal ei ole muud võimalust olnud.

Sestap võiks riik tõepoolest panustada tingimuste loomisse inimeste hakkamasaamiseks, mitte mittehakkamasaamiseks, sest endaga ise hakkama saav inimene on rahaliselt kasulikum nii endale kui ka riigile. Kui hävib inimese väärikus, hävib ka inimese väärtus. Seda majanduslikultki. Ning siinkohal ei tohi riik endale kokkuhoidu lubada.

Vaadakem tõsiselt tõtt selle nähtamatu viiesajakaga. Nõiume nulli juurde?