Valentsikorpus: Artikkel

juhtkiri-kirgede-kompromiss / originaal

Õigusruumi korrastav jahiseadus peab end praktikas tõestama.

Head jahti! soovisid Rudyard Kiplingi Mowgli-lugude tegelased üksteisele. Meie demokraatlik õigusriik ei toimi džungliseaduste alusel, kuid filosoofilises plaanis võib ka kogu elu võtta kui jahti. Seda, et jahiga kaasneb alati kirg, oli ehedalt tunda uue jahiseaduse puhul, mille riigikogu eile vastu võttis. Asi ei piirdunud maaomanike ja jahimeeste aruteluga, vaid puudutas laiemat avalikkust.

Ühest küljest võiks ju iga uue õigusakti arutelu käia seesuguse kirega, kuid teisalt jääb õhku küsimus, kas palju kära tõi ka samaväärselt villa. Ehk kas kümnete ettepanekute ja nõupidamiste kaasabil saavutatud kompromiss täidab seaduse peamist ühiskondlikku eesmärki, looduse mitmekesisuse hoidmist, ning toob rahu eri leeride vahele? Nagu riigikoguski kõlas: kompromiss ei tähenda paraku konsensust. Seetõttu tuleb uute seadust pärast selle rakendumist tähelepanelikult jälgida ja vajadusel täpsustada.

Mida siis õigupoolest jahiseaduselt ootame? Et hundid oleks söönud ja lambad terved, sõna otseses ja kaudses mõttes. Et oleks, kellele jahti pidada ka tulevikus. Et põllumees ei peaks jääma ilma saagita ning loomapidaja kannatama suurkiskjate tõttu. Et maaomanike valdusi ei kuritarvitataks. Et jahindus võiks olla äri, ent samal ajal säiliks ka sotsiaalne ja rekreatiivne mõõde.

Viis aastat tehtud seadust peab keskkonnaministeerium hädavajalikuks omandiõiguse seisukohalt – et ka jahinduses saaks eraomanikud rohkem sõnaõigust. Seadus paneb jahimehed ja eraomanikud kokku leppima, kuidas jahti peetakse ja kuidas hüvitatakse ulukikahjud. Jahipiirkondade praegusi kasutuslubasid pikendatakse kümneks aastaks, kuid seadusega antakse omanikele võimalus jahiselts välja vahetada. Maakondades kutsutakse kokku koordineerivad jahindusnõukogud, kus osaleb oma esindajate kaudu ka riik.

Koostöö tuleb mõistagi kasuks, kuid jahimeeste mure on mõistetav – vaadates, kui vabalt tõlgendatakse näiteks kallasraja mõistet ja kuidas ka riik omanike ebaseadusliku tegevuse juures kohati passiivseks jääb. Eraomanikud ja jahimehed teevad praegugi juba koostööd, ent on ka teravaid vastasseise. Ka pole välistatud olukord, kus kohalikud elanikud jäävad uues olukorras ulukitega päris hätta, kui nende ootused ei ühti mõne mõjuka omanike ühenduse seisukohaga.

Põhiseadus rõhutab eraomandi puutumatust, kuid ütleb ka, et «loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult». Üks põhjus, miks muudatused kirgi kütavad, on kahtlemata selles, et looduse üldine seis on hea. Meil on arvestatavalt (suur)ulukeid, muu hulgas suur- ja väikekiskjate populatsioonid. Looduse tasakaal 21. sajandil on suuresti inimese seatud ning inimene ei peaks seda ka rikkuma. Muutused teevad ettevaatlikuks.