Valentsikorpus: Artikkel
anneli-ammas-eesti-vabariik-noudmiseni / originaal
Ausalt, mulle meeldisid laupäeval need 315 inimest, kes Rahvakogule tulid. Nad olid oma tõsises mõttetöös, oma pisikeses teos isamaa heaks lihtsalt ilusad. Kui rahvakogupäeval sai 500 inimest – lisaks kogulastele ka lauajuhid ja muidu abilised – mõnes poliitilise elu küsimuses targemaks, siis oli kogunemisel mõtet. Kui igaüks oma teadmisi kodustele või tuttavatele edasi rääkis, oli tulu mitu korda suurem.
Kui lauluväljakult koju jalutades või sõites valdas osalisi ja vabatahtlikke korraldajaid tunne, et neil on oma pisike roll Eesti ühises asjas – tasus kulutatud raha ja vaev end ära. Ja kui seda tunnet õnnestus kodus veel kelleski sütitada, on lootus, et võib-olla need tuhatkond Eesti inimest ei tunne end enam mõttetu mutrikesena.
Kui poliitelus igapäevatöö tegijad veidigi jälgisid, kui tõsiselt vabatahtlikult kokku tulnud ühiskonna korraldamise üle aru pidasid, oli see neile vajalik meeldetuletus, et inimesed pole rumalad ja neil pole ükskõik. Ja kui valitud poliitikud siis peeglisse vaatasid ja mõtlesid, miks poliitilised näod inimestele eriti viimasel ajal kohe üldse ei meeldi – siis võis see olla üks veetilk, mis tuima kivisse auku uuristab. Kui need kaks kogu – vabatahtlikud ja valitud – oleks samal ajal samu valikuid teinud, ei pruukinuks tulemused üldse väga erinevad olla.
«Mis meist saab?!» küsisid peakangelased kultusfilmis. Tõesti, tõesti, mis meist edasi saab? Üks on laululaval rääkinud ja eks räägib ka teine Toompeal ning kirjatuvi presidendi isikus võib sõnumi uuesti noka vahele võtta ja jälle lennata. Aga kuhu, kes on see adressaat, kellele kiri vastu läkitada? Rahvakogu korraldajad ei saa need olla, sest nemad pole rahvajuhid. Neil oli hea meetod, kuidas rahvafoorumit korraldada, aga muid volitusi neil pole. Adressaat on rahvas, aga mis on rahva aadress? Vist Eesti Vabariik, nõudmiseni.
Mida üldse peaksid riigikogu erakonnad vastama? Võtma vastu samad otsused, mille Rahvakogugi? Seadusloome on natuke keerukam ja kui kuhugi seadusesse Rahvakogust kantud seadusesäte jõuabki, siis ega see ikka päris see pole, millest inimesed viimastel aastatel puudust on tundnud ja mida vastuseks ootavad.
Kui juhtuks nii, et kõik neli suurt erakonda unustaks hetkekski omakasu, soovi võimu nii Toompeal kui all-linnas kindlustada või seda üle võtta, ja lihtsalt paluks oma inimeste ees vabandust sellesama kustumatu võimuiha ja omakasu pärast, mis usaldamatuse õhkkonna loonud, ning lubaks edaspidi hoopis rohkem riigimehelikult käituda?! Paneks kirja poliitretoorikast ja demagoogiast vaba lubaduse olla homme parem kui täna. Uskuge, pärast on hoopis kergem hea rahvaesindaja olla!
Jääme ootama aadressil Eesti Vabariik, nõudmiseni!