Valentsikorpus: Artikkel

juhtkiri-tallinnalik-korterimuuk / originaal

Kohalik omavalitsus võib omada kortereid, kui ta seda oma ülesannete täitmiseks vajalikuks peab, kuid see pole kohustuslik. Nii et kui linn endale ebavajalikud korterid maha müüb, veel parem, kui inimestele, kes neis juba elavad, siis on see ainult hea – omavalitsusele ebavajalik vara läheb sellele, kes seda vajab, vastu saadakse raha, millest linlaste elu paremaks muuta.

See on teooria. Kui müüma hakatakse, siis on praktika, ja see võib olla mõnevõrra erinev. Tallinna linnavolikogu otsustas eilsel istungil otsustuskorras müüa 163 linnale kuuluvat korterit. Sellise tehingu puhul on nii hind kui ostja paigas ning jääb vaid vormistamine. Kindlasti on nende ostjate hulgas ka neid, kes pinnal üürnikuna elades selle enesele oma raha eest ostavad ja seal edasi õnnelikud on.

Kuid siin on juba esimene halvalõhnaline aspekt: ostja asi pole hinda küsida, see on müüja määrata ning on ebaloogiline, kui omanik müüb midagi alla turuväärtuse. Kuid et linn seda vähemalt varasematel müügikordadel on teinud, tõendab see, et pärast müüki on varale tekkinud kuni 50 protsenti kõrgemad hüpoteegid.

Teiseks, kui tegemist on n-ö sotsiaalpinnaga, mis on antud üürile inimesele või perele, kelle sissetulek lihtsalt ei luba vabale kinnisvaraturule minna, siis jääb arusaamatuks, kust peaks selline üürnik võtma ostusumma, olgu see pealegi turuhinnaga võrreldes väike.

Teatava selguse annab jälle varasem praktika, kus samal päeval, mil üürnik omanikuks sai, müüs ta korteri kohe edasi firmale, kes müüs selle omakorda edasi topelthinnaga. Inimene võib teha oma varaga, mida tahab, kuid linn näib selles skeemis olevat armetult pügada saanud. Või tuleks hoopis otsida isikut, kes pärast oma firma kaudu vaheltkasu saamist teeb annetuse linna juhtiva erakonna kassasse?

Või tuleks otsida tarmukat ettevõtjat, kes on juba enne volikogu otsust müüki minevad pinnad välja nuhkinud ning üürnikust ostjale teinud ettepaneku, millest on raske keelduda? Aga kui isegi volikogu opositsioon ei pääse neile registritele ligi, siis kas tõesti on keegi saanud sellist infot vaid ilusate silmade eest?

Kolmandaks nüansiks on ajastus: linn on varemgi mittevajalikust varast vabaneda otsustanud just enne valimisi. Mõte on ju lihtne – see on kulukas periood, sest golfiväljakud, jääkeeglirajad ega muu hea-parem ei kasva iseenesest. Niisiis tuleb müüa seda, mida müüa saab, ning nii, nagu saab. Kinnisvara Tallinnas on väga väärtuslik ning enampakkumine tooks ilmselt linnale rohkem sisse, kuid seal ei suudaks ostuhuviga üürnikud kinnisvarafirmadega võidu pakkuda ja jälle oleks pahandus.

Isegi kui Tallinna korterimüügi protsessi põikpäiselt vaid läbi roosade prillide vaadata, on siin ikkagi palju küsitavusi. Aga Tallinna linna bütsantslikke skeeme on nähtud juba nii palju aastaid, et selle üle imestada oleks naiivne.