Valentsikorpus: Artikkel
anvar-samost-tahan-politseile-kindel-olla / originaal
Enam kui kümme aastat tagasi tegutses huumorisaates «Wremja» inspektor Kukeke, kes kogu aeg vingus väikese palga pärast ja vaatas, mida saaks töö juurest koju tassida. Stsenaristid Andrus Kivirähk ja Mart Juur olid Kukekese isikusse kokku valanud kõik, mis 1990. aastate Eesti politseinikke halvast küljest iseloomustas.
Neid ridu kirjutades tundub isegi ebaviisakas seda karikatuurset kuju meenutada. Juba saate eetrisse mineku ajal oli tegemist vaatega ajalukku. Politsei on vabanenud üleminekuajal parema puudumisel palgatud juhuseotsijatest. Samuti jõudis ühena esimestest politseijuhtideni arusaamine, et avalik kaeblemine palkade üle ei tule ühelegi organisatsioonile kasuks – kannatab maine ja raha juurde ei tule.
Isiklikult kohtasin natukegi Kukekese moodi politseinikku viimati kaheksa aasta eest Lätis. Eranditult kõik viimase kümnendi kokkupuuted politseiametnikega on kinnitanud: vaatamata raskustele on Eesti riik suutnud korrakaitsjateks värvata inimesi, kes on arukad, kohusetundlikud, lugupidamist sisendavas füüsilises vormis ja hea väljendusoskusega.
Olen näinud ka, kuidas patrull korrarikkujat taltsutab, ning suur osa sellest seisnes enesekindlas olekus ning vastuvaidlemist välistavalt, kuid rahulikult antud korraldustes. Aprillirahutuste ajal veendusime, et Eesti politsei suudab käituda ründajatega väga karmilt. Vaevalt et mitmeks tunniks näoli porisele asfaldile pandud märatsejat lohutas, et kohus hiljem teda riigijuhtide lubatud viisil aastateks vangi ei pannud.
Kummaline on nüüd äkki lugeda politsei ja siseministeeriumi ametnike kurtmist kohtu poolt politseinike ründajatele (lihtsalt öeldes – peksjatele) määratud karistuste üle. Tsiteerin ERRile intervjuu andnud politseinikku: «See ei ole normaalne, et sellised jõmikad tulevad, tümitavad ja nii ongi noh. Mingi tagajärg peab saabuma neile, [kes politseiametniku vastu kätt tõstavad].»
Küsimus pole mitte leebetes karistustes, vaid selles, et purjus ja relvadeta kraaklejad läksid täisvarustuses patrullpolitseinikele kallale ja said neist hõlpsalt jagu. Politseiametnikule on riik andnud õiguse vajadusel vägivalda kasutada. Praegu kuuleme aga hoopis politseinike kaastunnet äratavaid kirjeldusi, kuidas neid rusikate ja jalgadega peksti, kuidas kumminui ära võeti, kuidas kägistati ja taga aeti.
Ajakirjanikuna ei saa ma politseile soovitada peksasaamise mahavaikimist, aga maksumaksja ja kodanikuna on tunne, et vähemalt piinlikud eneseõigustused oleksid võinud ära jääda.